Vamos a Graz!

Ma üldse ei hakka vabandamagi, et viimane blogi oli oioi kui ammu. Praktika ja erasmus on põhilised ajaröövlid. Et mitte rääkida opereti külastusest, ooperist Viini ooperimajas, paljudest sünnipäeva- ja muudest pidudest, trennid, pühapäeva traditsiooniline saun ja kindlasti on midagi veel vahepeal toimunud, mis kohe meelde ei tule. Aga ma lihtsalt pean Grazist enne Rumeenia reisi kirjutama. Niiet, I`m back.

Kaks ja pool tundi rongisõitu ja vahepeal saime nautida ka lund

ja mägesid.

Mõne tüdruku pilk on isegi pildistamise ajaks lumele naelutatud. Ma tahaks ise ka teada, mida tähendab esimest korda lund katsuda...

Graz päeval

 Läbi linna voolab Muhri jõgi. Pildil tehissaar, kus saab kohvi juua ja kontserte nautida. Või lihtsalt läbi jalutada:D

Ja öösel...

 

Iga tänav oli erineva motiiviga valgustatud ja valgustuse pealt juba kokku ei hoitud.

Kahe tulekera vahel. Artistic photo.

Raekoja fassadi tuledemäng oli muljetavaldav. Raekoja esisel platsil loomulikult jõululaat ja massid, nii öösel kui päeval. Kusjuures tänavad olid selles 200 000 elanikuga Austria suuruselt teises linnas (Viini järel) kitsad ja kohati vägagi. Kui jalg sõiduteele tõsta, siis võib vabalt tramm sellest juba üle sõita. Kellele karjuti kõige rohkem Vorsicht!?

 Näide aeguvast kunstist - jääst häll. Vaikselt oli sulamist näha, vesi voolas aeglaselt hälli alt tänavale. See on üks peamisi vaatamisväärsusi Grazis, kindlasti ka üks meeldejäävamaid. Ma ainult ei tea, mis imega seda jääd seal kogu advendiaja värskena hoiti - õhutemperatuur oli kaugelt üle 0 kraadi.

Söök & jook

 Mirja ja Gülnuriga. Leidsime ühel päeval enne suurt muuseumide külastust väga mõnusa kohviku. Ma ei tea, kuidas teised, aga meie ilma kohvita päeva ei alusta. Seda enam, et ees ootasid kaks muuseumi. Kõige esimene muuseum, mis oli ühtlasi meie ühiskülastus ja kohustuslik, oli relvade muuseum. Ma nimetaks seda Austria vanimaks relvalaoks, sest relvi ja kaitsevarustust oli seal tervele armeele. Ja meie giidiks läbi nelja korruse oli kleenuke naine. 

Pärast kohvikut suundusime edasi Modernse kunsti muuseumisse, mis vist kellelegi erilist muljet ei avaldanud. Suur ja maitsetu linnapilti täiesti sobimatu hoone ja mõttetu näitus.

Kolmas ja ühtlasi viimane muuseum oli kõige huvitavam - ajast ja igavikust. Kas te mäletate kui kiiresti jooksis Usain Bolt? Umbes kümne meetrisel distantsil sai seda oma ajaga võrrelda. 

Aga meie lemmik oli ikkagi Stadtcafe. Hea toit ja üllatavalt hea teenindus

 Katharina, Kasia ja Julie. Esimene päev. Viini šnitsel.

Viimane päev - Schlossberg

 Ülesse sai minna kahte moodi: jalgsi või tõstukiga.

 

Nii pisike see Graz oligi. Vaade Schlossbergi mäelt. Palju punaseid katuseid meenutasid mulle kohe Tallinna vanalinna. Aga muidu meenutas Graz natuke ka Tartut: üle Muhri jõe on seitse silda.

 

Alla sai tulla kahte moodi: jalgsi mööda treppe või jalgsi läbi tunneli.

Ja lõpetuseks üks ühispilt

Ja kaks sõbrapilti

 Kasiaga (Poola)

 Mirjaga (Soome)

Eriline tänu Katharinale, kellelt pärineb enamus pilte selles blogis.


Ja suur tänu kõigile toetajatele ja üllatajatele. Ma olen selle nädala jooksul nii palju häid soove eelolevaks Rumeenia reisiks saanud.

Suurimad üllatajad aga olid täna minu praktikakooli 4b, kes tegid mulle viimase koolipäeva puhul sel aastal jõulukingituse (midagi pehmet ja sooja), ja Meie Klubi, kes ikka ja jälle suudab millegagi üllatada (mul pole aimugi, millele ma homme järgi lähen). 

Ja ekstra suur tänu ja kallid Isabelale, kes nägi terve õhtu vaeva ja tegi mulle imeilusa prantsuse maniküüri Rumeenia reisiks.

Aga reisiks pole ma üldse valmis: kohver on ikka veel pakkimata, rumeenia keelt ma ei oska... Vähemalt Herbertina on kindlates kätes Herberti juures. Ma tean ainult, et Brasovis ootab meid üks armastav perekond, kel pole õrna aimugi, et me just homme saabume...