Mödling

 Pilte meie esimesest Erasmuse ekskursioonist.

 Peaaegu kogu meie rahvusvaheline seltskond ühel pildil. Terve reedene päev värskes õhus.

Kõik algas aga sellest, et sõitsime rongiga Viinist välja Mödlingisse. See on väikelinn Viinist lääne pool ja tuntud kui suvitus- ja puhkuskoht. Seal asuvad paljude inimeste suvekodud, aga selle väikelinna elanikkond kasvab pidevalt. Kõigepealt tegime ekskursiooni linnas. Herr Bauer rääkis natuke ajaloost ja juhtis tähelepanu vaatamisväärsustele.

 Selles majas asus Beethoveni suvekodu. 

Ühtlasi leidis ta sellest linnast ka oma armastuse ja komponeeris "Für Elise"

 Tähelepanu ümarkaartele.

Tee sisehoovi.

Julie ja Nike. Linnaekskursioon.

Ja edasi suundusime loodusesse :D

Mööda kohati vägagi järsku teerada...

Aga vaade läks järjest ilusamaks.

Tee peale jäi üks kabel

ja kirik.

 Tegelikult jäi sellest ekskursioonist kõige rohkem meelde see, et kõik muudkui pildistasid :D Igal pool ja igas poosis ja igaühega :D

 Üks mu reisi eesmärke - näha Alpe - on nüüdseks täidetud. Ja sinna läheks igakell ja iga ilmaga tagasi.

Meie ainukese türgi tüdruku Gülnuriga.

 Gabriel ja Manuel

Ma vist ei pea mainima, kui rahule ma selle ekskursiooniga jäin. Nii vinge seltskond, mägironimine ja need vaated... Ootan juba järgmisi väljasõite :D

Lõpuks sai läbi kaks nädalat algklasside praktikat, millega mul polnud mingit pistmist (lihtsalt tunniplaan oli väga hõre). Nüüd vähemalt lähevad minu tunnid ülikoolis edasi ja iga päev on põhjust end kooli vedada...

Esmaspäeval algas minu hommik juba kl 6, et 7 liikuma hakata ja 8 koolis olla. Aga ikkagi liigub äratuskell muudkui edasi ja nagu keegi suruks voodisse... Aga Bildnerische Erziehung on väga huvitav: professor on väga tore, seletab alati rahuliku häälega ja laseb kaua pilte vaadata. Sain palju inspiratsiooni, kuidas tundi sissejuhatada, lapsi teema juurde juhatada ja üldse huvitavalt asja seletada... Ja me saime ka käelist tegevust :D Segasime pigmendipulbrit liimainega klaasil ja kandsime värvi pintsliga paberile. Lihtsalt käesoojenduseks. Võis olla ka abstraktne pilt. Ja tund aega saime harjutada :D Sellepärast tasub see esmaspäevane ärkamine ära.

Saksakeelekursus meeldib mulle ka, olgugi et paljudele õpetaja ei meeldi. Mulle meeldib. Esmaspäeval mängime läbi televisoonidebati. Meie teemaks on `Kas toitumise muutmine aitab säästa keskkonda?´ Mina olen rollimängus restoranipidaja. Tõotab tulla huvitav:D Mul juba kõik argumendid valmis mõeldud, miks ikkagi on kasulik liha süüa. Ja pühapäeval teeme peaproovi.

Teisipäeval oli reformpedagoogika. Ma nägin elus esimest korda Montessori materjale. Õppejõud demonstreeris Montessori kuubikuid, millega harjutatakse lapsi juba lasteaias ja millega on võimalik tuletada ruut- ja kuupvõrrandi reeglit (!). Ma ainult jõllitasin. Üks väga tähtis asi, mis meelde jäi ja mida ma kõigi tulevaste õpetajatega jagada tahaksin: Vale on reegel ette sööta ja siis lasta see pähe tuupida ja nõuda selle rakendamist ülesannete lahendamisel (olgu selleks siis keeletund, matemaatika või loodusõpetus). Ma tean, et võib-olla te teate seda, AGA kordamine on tarkuse ema ja ikkagi kipuvad õpetajad seda mõttetera ignoreerima. ("Siin on reegel, nüüd peaks teil ju lihtne olema seda ülesannet lahendada...") Kuhu jääb arusaamine? Mida siis teha? Õige oleks tuua võimalikult palju häid näiteid ja lasta lastel äratundmisele jõuda õpitu seaduspärasuses. Et need näited on millegi poolest sarnased ja alles siis saabki sõnastada reegli.

Mult on küsitud, et kas loengutest ikka aru ka saan? Kusjuures saan ja paljud asjad tulevad muidugi tuttavad ka ette, aga võiks öelda isegi, et paremini saan aru, sest tunnitempo on aeglane, alati on võimalus küsida küsimusi ja korraga seletatakse vähe materjali (less is more!). Kuigi, kui me rühmatööd tegime ja lihtsalt ideid välja pakkuma pidime, siis mu rühmakaaslased muudkui tulistasid ja ma püüdsin ka midagi kirja saada. Ja ühe idee pakkusin ka välja, mida õppejõud kommenteeris ja parandas ja tähtsaks pidas. Vähemalt sain omalt poolt ka midagi lisada. Üldse ma konspekteerin palju, mõtteid liigub nii palju ja saksa keeles on vinge kirjutada. Õppejõud ka muheles kui mu konspekti vaatas... Mu esimene reaktsioon muidugi, et nüüd kirjutasin midagi naljakat ja valesti... :D

Teisipäeval vaatasime filmi ja õppejõud siis katkestas kui midagi eriti tähtsat oli vaja meelde jätta või üle rääkida. Ja hea, et ma olin korralikult aju-sõnavara õppinud, sest videos seletas üks teadlane, kuidas õpitu ikkagi ajus salvestub ja mis aitab paremini asju meelde jätta (või miks ühed asjad salvestuvad kergemini kui teised). Kusjuures koolis õpitust jääb tulevikus meelde vaid ligikaudu 10 %...

Teisipäeva õhtul läksime Volksgartenisse (klubi) koos trobikonna majandusteaduskonna tudengitega. Lihtsalt niisama, sest oli teada, et kolmapäev on vaba. 26. oktoobril tähistas Austria oma rahvuspüha. Sel päeval tööle minema ei pea ja parlamenti oodatakse linnakodanikke ekskursioonile. Parlamenti ei jõudnud, kuulasin terve päratlõuna hoopis eesti mussi ja mõtlesin välja esitlust Eestist.

Neljapäeval oli jälle praktikapäev. Saime teha hommikuvõimlemist, tantsida Lady Gaga järgi ja Uno kaarte mängida lastega. Ja Marilia ja Kostas kirjutasid terve kreeka tähestiku tahvlile. Ja siis said lapsed oma nime kreeka tähtedega kirjutada. Kahjuks J-tähte kreeka tähestikus pole, seega on mu nimi Ianna või Ioanna. Ha, schön! Mõne nädala pärast teen kordamise tunni Eestist ka, vähemalt mõtteid on palju. Vahepeal aga käime koos algklassiga põhikoolis ja vaatame nende elu-olu. Ja ikka ma imestan, kuidas sel õpetajal niipalju energiat, tahet ja lusti jätkub. Nii tore on alati klassis olla, mis siis et vahepeal ta ikka käratab ka. Aga kõik lapsed ongi tal peopesal ja neil silmad säravad. Mõni tund on täis liikumist ja õpetaja laseb end vedada ka spontaansetel otsustel. Sel õpetajal on tõesti väga hea tunnetus ja lapsed tulevad kergelt kõigega kaasa. Tema vanuselt ma tahaks samasugune olla, päriselt ka. Ta ON nii inspireeriv!

Täna olin ma esimest korda pärast afrot ka dead meet. Kui te arvate, et mis see vehkimine ikka ära ei ole, siis teha ühte harjutust palju-palju kordi ja siis veel suuremalt ja siis lähme veel keerulisemaks, oeh. AGA see trenn on ülihea rasvapõletustrenn. Kuigi korduste arv on suur, siis igavaks ei lähe, sest muusika on väga mõnus/inspireeriv/erinev ja Jimenez lisab ikka iga kord midagi juurde. Ning iga korraga süveneb veendumus, et aafriklastel on ikka mingid teised rütmigeenid, vähemalt kui vaadata tervet seda kampa peeglist mööda tantsimas... Aga treener on ikka sama ilus ja kui ma saaksin siis võtaksin ta Eestisse kaasa :D

Homme lähme ekskursioonile. Matkama. Natuke väljaspoole Viini. MMM, ootan täiega. Georgiana laenas oma veekindlat Rossignoli jakki homseks :D (Mu piiratud karderoob...) Aga täiega tahaks matkata ja loodan, et tuleb palju ilusaid vaateid ja saab trenni ja nalja, sest terve erasmuse grupp läheb korraga :D Eks ma siis pärast jagan jälle muljeid ja vb saab pilti ka tehtud.

Seni aga võite kuulata, mida minagi kuulan :D

Bruno mängis ükspäev terve õhtu nonstop :D Liisile.

Bruno Mars - It Will Rain

The fancy party

Pealkiri on küll inglisekeelne, aga ma püüan ikka eesti keeles kirjutada ja mitte ingliskeelseid väljendeid teksti sisse pookida (päris õudne on ju lugeda, kui iga teine sõna on kreisi, oh my god või party... ). Lihtsalt ma ei oska paremat pealkirja laupäevaõhtusele peole panna. Kõik oligi fancy.

Ma ei olnud tõesti ammu peol käinud ja nagu ei tundnud sellest puudust ka. Olen vist maininud, et mingi talveune-eelne olek on kogu aeg peal, ainult sööks ja magaks... Aga ikkagi nädalavahetus ju ja seda ei tahaks päris maha magada. Nii otsustasimegi Georgiana ja Isabelaga kindlasti midagi teha ja nt kuhugi välja minna. Pakkusin, et lähme Floriditasse - mõned erasmuslased on seda kohta soojalt soovitanud: saab palju tantsida ja muusika on ülihea. Mhmh, natuke googeldamist ja otsustatud. Lähme sinna!

Floridita on Kuuba tantsuklubi, midagi teistsugust, sest olen ka seda maininud, et siiani pole need klubid, kus käinud olen, just erilist muljet jätnud. Siit saate kuulata natuke ladinarütme: http://www.floridita.at/floridita/unsere_musik.php Paremal Musik anhören ja kohe hakkab mängima järjest 6 lugu ilma allalaadimiseta :D

Natuke eellugu. Tegime laupäevaõhtul köögis pannkooke ja siis tuli äkki uksest sisse Christian, "ühika boss" ja pakkus tasuta pileteid ühele peole, mis muidu maksaks 15 € (!!!). Ega ma alguses aru ei saanud täpselt, mis peole me lähme ja kellega, aga teised köögiasukad muudkui, et muidugi minge, ülihea võimalus ja Floriditasse saate ju teinekord ka minna. Ja kuna teised polnud sellest peost huvitatud, siis muutsimegi plaane ja otsustasime koos Christianiga peole minna. Ainult, et me peame 45 minutiga valmis jõudma... Ja me alles alustasime nende pannkookidega... Üks Georgiana sõber jäi neid küpsetama, sõime kiirelt, jõudsin veel teha ühele tüdrukule patse peoleminekuks ja loomulikult tuligi 5 minuti meik, jälle. Ha, ma olen selles proff! Ja kuna minu reisikohver (see ainuke, 23 kilo ja neli kuud Austrias, ma olen ka minimaalses pakkimises proff) sisaldas ainult paari peoriiet, siis jõudsime valmis veel enneaegseltki...

Üks ilus koht , millest mööda jalutasime, kui peole läksime.

Ja pilte sellest fancist peost.

Palee Liechtensteini sissepääs. Palee ees seisid need fancyd autod ja keskel reklaamib see fancy tünn taramtaraaa..........................viina, mis pidi maksma 300 € (700 ml). Ma loodan, et kuulsin õigesti, sest see nr tundus mulle ka USKUMATUNA. Naersime Isabelaga, et kui meil oleks 600 €, kas me siis maksaksime kaks kuud üüri Viini ühika eest VÕI maksaksime üks kuu üüri ja ostaksime pudeli Nefti...

 Ja meie peoseltskond: Christian, Georgiana, Isabela, Gregory ja Natali.

Peo atmosfäär.

Georgianaga. Peolt naasime, käes fancy bag. Iga külaline sai kaasa sellise kotikese ja see sisaldas üllatus-üllatus: näosprei (Ecospa), niisutavad salvrätid (Kleenex), sisustussalongi visiitkaar, 10 € väärtuses kinkekaart (Ecospa) ja veel natuke reklaami.  

(Aa, need ilusamad pildid ma varastasin, aga teised on tehtud Isabela telefoniga.)

Igaljuhul Christianil oli väga hea meel , et me talle seltsiks olime (tegi meile kõigile muudkui jooke välja :D).  Arvatavasti olime me sellel peol ka ainukesed tudengid. Ülejäänud rahvas oli tunduvalt vanem ja ülišikilt riides. Pidu ise nägi välja selline, et inimesed jõid oma jooke (ja joogid maksid ikka meeletult, nt Mojito 9,9€, ok parem näide on mineraalvesi - 3,5 €), saalis mängis dj (aga keegi ei tantsinud) ja aeg-ajalt vaatasime moeshowd, mis aga polnud kuigi hästi korraldatud, sest catwalk-lava polnud ja inimesed sagisid mõnikord modellide eest mööda. (Moes on punased, sinised ja mustad peokleidid, kasukad ja suled). 

Ma vaatasin Georgianale otsa ja küsisin, et millal see pidu siin lahti läheb? Tema vastas, et see ONGI pidu. Ahah, ei mingit tantsimist, lihtsalt joo ja suhtle... Meid tutvustati küll erinevatele inimestele, kes meie laua juurest mööda käisid ja Christiani tervitasid, aga nende suhtluskeel on ikkagi väga kiire ja midagi kaasa rääkida ma küll ei osanud. Ka Christian räägib tugeva austria-aktsendiga, niiet minul on nt väga raske midagi esimesel korral ta öeldust tabada.

Kokkuvõttes oli see mu kõige fancym (peo õhkkond), igavam (me ainult seisime terve aja ühe laua taga) ja odavam (maksin ainult karderoobi eest 2 €) pidu, kus käinud olen. Aga ma tean, kellel oli seal veel igavam....turvameestel.

Ja kuna me olime ennast üles löönud ja head tuju ei sa ikkagi raisku minna lasta, siis läksime edasi Floriditasse. Täiesti teistsugune õhkkond, muusika ja inimesed. Aga ma sain terve õhtu tantsida. Ja meil oli lõbus. Natuke tulid meelde Maailma-ajad... See on tõesti klubi, kus keegi ei seisa nurgas, klubi liigub sõna otseses mõttes ladina rütmis. Mind pole mitte kunagi üheski klubis niipalju kordi tantsima kutsutud ja kuigi ma olen tantsinud terve oma elu, oli ikkagi kuidagi teistmoodi kõik.

Aga, kui mõni inimene saab energiat teistest inimestest, siis mind väga väsitab külg-külje kõrval sagimine.  Ja ühel hetkel, kui Isabela mulle sosistas, et kas sa panid tähele seda meesteringi meie ümber (?) hajusime vaikselt väljapääsu juurde ja läksime koju. 

Ülihea ikka, et nädalavahetusel metroo ööpäev läbi sõidab. Aga see 14 min, mis me jaamas ootama pidime venis ikka meeletult. Me jõudsime oma fancy bage 3 korda üle vaadata :D Kõigil olid jalad väsinud ja ainuke unistus kiirelt magama saada.

Aga, nagu ikka, party people magavad kaua ja pühapäev on ikka pühapäev. 

Minu teine pool pühapäevast kulus saksa keele kodutööle. Pidime kodus järgi vaatama, mida kujutavad endast austriapärased toidud (tv-s oli ainult nimekiri). Ja see hakkas mind nii huvitama, et ma muudkui googeldasin ja tõlkisin :D Lugesin retsepte ja imetlesin pilte :D Ja siis, kui ma jõudsin Fritattensuppe juurde, tabas mind suur äratundmishetk: seda olen minagi söönud! Üks esimesi päevi, kui ka Georgiana sõbrad siin olid käisime ühes välikohvikus söömas ja seal ma saingi seda pannkoogi lõikudega suppi!

Koostasin ka väikse pildiülevaate tuntumatest magusatest roogadest, sest enamus austriapärastest originaalsetest toitudest ongi maiustused. Siin väike näide (aga mitte kõik): 

Delicious, ha! Kas pole mitte hea põhjus Austriasse sõitmiseks?

Belvedere ja tähed

Kätte on jõudnud neljapäev - minu vaieldamatu lemmikpäev, sest see on praktika-, trenni- ja nüüdsest ka blogipäev (et reedel midagi lugeda oleks). Ja täna tundsin ma ennast õnnelikuna... nii et pisarad voolasid mööda nägu ja, mis siis, et Viin on praegu hall ja päike ei paista, hoidsin käes midagi väga sooja ja südamlikku. Oma kullakallitelt inimestelt Eestist. 720 g armastust.

Pühapäeval käisime Juliega kinos. Karl Markovicsi sotsiaalrealism ja debüütfilm "Atmen" (Hingamine). Kõikjal metroojaamades jooksid mitu nädalat reklaamid, et Gartenbaukinos juba esimesel nädalal vaatajarekordeid purustanud film ja osaleb mainekatel festivalidel, kandideerib ka austria parima võõrkeelse filmi Oscarile veebruaris jne. Sealt see huvi tuli ja nii me kinno lõpuks läksimegi.  Ja te teate mu armastust festivalifilmide vastu. Ja see ON festivalifilm. Grossartig. Besonders wertvoll. Kahjuks ei saanud dialoogidest midagi aru, sest see oli austria-saksakeelne ja väga kiire kõnega.
Näide, mis ma youtube kommentaarist leidsin:

"wos is, host na nie a nogade gseng?" (austria)
"was ist? hast du noch nie eine nackte gesehen?" (saksa)

Ja keegi veel küsis, et kas see film ka saksa keelde sünkroniseeritakse...

Nii ma nautisin pildiilu, mis ühel hetkel täiesti ootamatult otsa sai, nagu head filmid ikka. Pärast filmivaatamist oli kohtumine režissööriga, kus sai esitada küsimusi ja kuulata tema nägemust oma filmist. Saal oli mõnusalt rahvast täis ja küsimusi tuli voolavalt. Miks filmi nimi oli `Hingamine` sain ka vastuse. Nii mulle meeldib kinos käia.

Kuna need kaks nädalat on vaba aega olnud meeletult, sest ülikool poleks ikka nagu veel alanud, siis mängin mõnuga turisti. Kaart näpus ja uusi vaatamisväärsusi avastama. Selline tunne nagu ikka veel oleks puhkusel. Hea uudis on see, et külmetus hakkab vaikselt järele andma: nohu juba nagu polekski ja hääl on tagasi!

Nii me kolmapäeval käisimegi Juliega Belvederes. Tegime ülipika jalutuskäigu ja, nagu ikka, klõpsisime pilte. Belvedere kunstimuuseumi sisse ei läinud, teinekord võib-olla (tähendab kindlasti, sest seal on Klimt), aga mis ma ikka pikalt seletan, vaadake parem pilte!

 Karlskirche. Teel Belvederesse.

 On võimas. 

See on kui kõlakoda. Kas panete tähele nende metallkonstruktsioonide sisse peidetud kõlareid? 

Kõik pildistasid. Meie Juliega ka.

Ja lõpuks leidsime Belvedere. See on kunstimuuseum meeletult suure pargiga. Üks Viini peamisi vaatamisväärsusi.

 Oberes Belvedere reklaamib end kui `Just as close as a kiss` (Mäletate Klimti `Suudlust`? Siin ta on.)

Ülemise ja alumise Belvedere vaheline aed.

Ja see vaade linnale...

ei mahu ühele peopesale.

XXX

Natuke päikest ja ilm ei olnud üldse nii külm.

Ja siis pärast Belvederet rääkis Julie, et sai ühikast ühe kirja, et peab jälle midagi maksma. Ja soovitas mul ka postkasti kontrollida... Ma kontrollin posti u 1 kord nädalas ja maksuteate asemel leidsin hoopis saadetise sedeli. Kuna kolmapäeva õhtul oli hilja sellele järgi minna (aga oi kuidas ma kibelesin), siis läksin neljapäeval otse pärast koolipraktikat postkontorisse oma pakile järele. Ja Tüdrukud, see oli ikka ülimalt armas teist. Mul tõega pisarad voolasid ja muidugi tegin ma paki juba tänaval lahti. Nii isiklik ja armas! Ja te uurisite ka mu aadressi järgi, kusjuures mu vanemadki ei tea seda vist... Selle imelise kunstiteose jaoks lähen nüüd raami ostma :D Paki sisust niipalju, et ma sain hunniku komme, mida Georgiana ja Isabelaga jagasin. Sest te teate ju, et mulle meeldib jagada, pealegi ei tahtnud ma üksi kommi süüa. Mis te arvate, mis ma täna õhtusöögiks tegin? Ja seal oli veel midagi, mida ma ikka ja jälle loen ja imetlen. Aitäh Teile! Uskumatu, et sõprus võib nii imeliselt tugev olla. Ja uskumatu, kui vähe on vaja, et olla õnnelik.

Pühendusega Teile, kes Te igatsete mind Eestis. Minagi igatsen Teid!

Minu tähed on alati kõige säravamad ja Teist paremaid ma ei tea. 

Ikka ja jälle ma imestan, kuidas mul vedanud on...

Peaaegu wiener

Nüüd on siis kõik asjad siin Viinis korda aetud, mis lasevad mul ennast peaaegu viinlasena tunda.

 Pangakaardi sain kolmapäeval kätte ja seekord oli mul ka Christopherile küsimusi netiülekande kohta. Ta oli väga rõõmus ja aitas mul selle ülekande ära lõpetada. Tegelikult oligi imelihtne nagu ta lubas, aga ikkagi jäin natuke hätta. (Chritopher on mu panganõustaja, üliabivalmis ja ta väga ootas, et mul juba esimesel kohtumisel küsimusi oleks, aga siis tundsin ma ennast väga targana ja arvasin et saan kõigega ise kodus hakkama.) Kui muidu saab austria söögikohtade teenindust hinnata keskmiseks või halvaks, siis pangateenindus oli suurepärane. Küsiti, kas soovin midagi juua ja üldse on alati rõõm Christopheri näha. Aa ja panganänni jagas ka. Aga mida ma nüüd kahe päevikuga peale hakkan??? 

Ja austria mobiilinr on mul ka nüüd kasutusel. Kui keegi väga arvab, et soovib mu häält kuulda, siis võib nr küsida. Aga EMT nr ka ikkagi jääb, kuigi ööpäevaringselt on sees ainult austria nr (ühe telefoni rõõmud). Siin lihtsalt ei saa teisiti, kunagi ei tea, kas ma jään hiljaks või missuguse metroo väljapääsu ees me täpselt kohtuma pidimegi.. Lisaks hulgaliselt uusi sõpru, kes kogu aeg teevad midagi ja kutsuvad ka kaasa. Ja Georgianalt on ka lihtsam küsida, et kas piima ja leiba on vaja veel osta või sa juba ostsid jne. 

Leidsin teiste blogidest ja Fb-st pilte, mis on tehtud veel siis kui ilmad olid ilusad ja me tihedamalt erasmuslastega koos midagi tegime. 

Nüüd on kuidagi suhtlemine väga grupipõhiseks läinud: need, kes võtavad samu kursuseid, kes elavad koos ja muidugi rahvustepõhiselt. Õnneks on telefonid ja muidugi FB on suurim ühenduslüli. 

Ja mina olen kodune, sest külmetus niitis niimoodi jalust, et välja kohe üldse ei taha. Ja terve nädalavahetus on veel ees... Ja nii halenaljakas kui telefon heliseb....naera või nuta, aga mul lihtsalt ei ole häält, millega rääkida. Ja nohu on meeletu. Ja mu silmade ees on ainult need meeletud meepurgid, mis meil keldris on. Võrus. Siin ei ole mesi üldse see.... Värv ja maitse enam-vähem, aga kurgus ei krudise ja see paneb toimes kahtlema... Ja aaloemett igatsen ka, see teeks ühe ööga imet. Aga mida pole, seda pole. Eile keetis Alex mulle sibulateed! Mhmh, ma tean, mida te mõtlete, et elu sees ei jooks midagi sellist. Aga ma olen terveks saamise nimel ikka kõigeks valmis ja usute või ei, see maitses suurepäraselt! Keedetud sibul pole midagi hullu ja see leotis oli hoopis teistsuguse maitsega, niiet poleks arvanudki, et sibulast. Sisse segasin natuke mett ja nii me Alexiga nautisime seda (tema jõi profülaktika mõttes). 

Ühisköögi suur pluss ongi see, et olen juurde saanud palju tutvusi ja leidnud sealt juba mitu-mitu sõpra :D Ikka küsitakse kooli kohta ja üks slovakk tahab kogu aeg teada, kuna mul ikkagi praktika algab, kas ma olen juba algkoolis käinud jne, hästi armas on. Eile istus üks india juurtega sakslane minuga laua taga ja lobisesime seni kuni ma olin oma söömise lõpetanud ja nõud ka ära pesnud :D Ükspäev aitasid kohalikud tüdrukud mul kodutööd teha, nad sattusid mu saksakeelekursuse töövihikust nii vaimustusse, et muudkui lehitsesid ja imestasid. Ja kontrollisid üksteise teadmisi. Kodune ülesanne eeldaski seda, et ma suhtleksin kohalikega ja küsiksin pildi järgi kohalikke kuulsusi. Nüüd ma tean ka, kes on Viini linnapea jne. Nad on juba avastanud ka mu patsipunumise kire ja väga vaimustuses sellest. Ja minu sõnavara muudkui areneb :D

Kui tavaliselt öeldakse, et vastandid tõmbuvad, siis kolmapäev ja köögikoosolek tõestas midagi muud. Nimelt kuna kogu vestlus toimus saksa keeles ja põhiliselt nende vahel, kes seda ka väga hästi oskavad, siis paratamatult jäi palju infot saamata ja kui hakati hääletama, mis nõusid, masinaid ja muud kööki vaja on juurde osta, andsin ma alla. Köögiriistade sõnavara peab veel õppima ja see tegelikult ei puuduta ka mind nii väga, elan ju siin ainult neli kuud. Muidu on siin nii, et igale korrusele on ühika poolt antud veidi raha, mida siis eestkõnelejal on õigus köögi jaoks kasutada. Ja tavaliselt korraldatakse selle raha eest ka pidusid. Ja, mis te arvate, kes seda koosolekut juhtis??? Kõige vaiksem poiss, keda ma üldse köögis näinud olen. Vaga vesi, sügav põhi... Aa, selle vastandite tõmbumise juurde tagasi... sain tuttavaks ühe brasiillannaga, kes ei räägi sõnagi saksa keelt ja kes on siin seoses ühe projektiga. Ta on muidu väga jutukas, sest tal ei ole siin veel eriti sõpru ja ei hakkagi olema kursakaaslasi (ta suhtleb projektis ainult oma juhendajaga). Ja tal oli üleeile sünnipäev! Täitsa kurb ju. Mingi päev lähme kindlasti välja ja tähistame tema 20. sünnipäeva. Aga ta ise on väga sõbralik ja me siis lobisesime samal ajal muudest asjadest, kui teised arutasid köögi tulevikuplaanidest. Minu esimene brasiillannast sõbranna! Ja siin on veel üks naine Tšiilist, kes tuli Euuroopasse puhkama ja vennale külla ja nüüd elab meie residentsis. Mõni aeg. Keegi mainiski, et see aasta on siin, 5. korrusel, kõige rahvusvahelisem seltskond üldse. 

Eile oli mul esimene praktikapäev algkoolis ja ma olen siiani väga vaimustatud. Ja juba sain kallisid... Väga armas õpetaja ja lapsed. Üldse ei võõristanud mind ja nad olid väga rõõmsad, kui kuulsid, et tulen samast riigist, kust Kaigi. Tundus, et nad teadsid Eestist juba päris palju ja oli näha, et Kaiga oli neil väga tore. Minuga koos olid klassis veel Kostas ja Marilia Kreekast, niiet seekord saavad lapsed rohkem teada ka Kreeka eluolust ja kultuurist. Kai on minu eest suure töö ära teinud ja ma pean nüüd välja mõtlema, mida neile veel Eestist rääkida. 

Nagu ma juba mainisin, siis klass oli ülitore ja ma üldse ei kahetse, et hommikul kl 5.40 üles tõusin. 6.50 hakkasin kodust liikuma ja siis nägi minu kodutänav välja selline. Ilus, kas pole? 

Tunni aja pärast olingi koolis ja õnneks kohalejõudmisega mingeid probleeme polnud, sest olin koolitee juba teisipäeval läbi sõitnud. Kostas ja Marilia aga mitte ja neil võttis päris pikalt aega, et tundi jõuda. Esimest kahte tundi nad ei näinudki... Millest on kahju, sest siis tund ei hakka kellaga, õpetaja teeb nendega erinevaid aineid ja tunni pikkus on enam-vähem 45 minutit. Kuna õpetaja integreerib kõiki aineid kokku, siis oli üldse raske aru saada, mis tund nüüd parasjagu käsil on. Kui ma küsisin tunniplaani kohta, siis õpetaja andis mulle lahterdatud paberi, kuhu oli tehtud vaid mõni märge (liikumistund, käsitöö, religioon) ja ülejäänud lahtrid olid tühjad. Aga see polegi kõige tähtsam. Rõõm oli näha, et siin õpilased väga tahavad õppida ja teevad meelsasti ka koduseid ülesandeid. Super ju! Ja õpetaja pakub neile nii palju: „See on mu hobi ja ma saan selle eest ka palka.” Mõtleks kõik õpetajad nii, oleks ka meil rohkem õnnelikke lapsi...

Koolis läks aeg väga kiiresti ja ma tõesti nautisin seda aega. Õpetaja ütles juba alguses, et ma võin kõike vaadata ja mööda klassi jalutada. Nii kodune oli olla. Teistmoodi kui Eestis ja mulle meeldis siin kuidagi rohkem.

Mis natuke hämmastas oli see, et neil ei ole õpikuid. Ja nad on juba 4. klass. Kogu päeva vältel said nad palju joonistada ja meisterdada. Aga raamatutarkust on ju ka vaja... Ja teine asi: neil ei ole sööklat, millest on ikka meeletult kahju :( Möödus esimesed pool tundi ja nad hakkasid juba kodust kaasa võetud võileibu sööma. Ja nad sõid terve päeva vältel, ainult mitte tunni ajal. Teinekord tulen ma veel varem üles ja teen ka endale võileiva kaasa...

Ja õhtul oli trenn. Nagu iga neljapäev. Ja  iga korraga naudin seda rohkem. Viimasena tantsisime Aventura järgi. Ja see kummitab mind siiani. Nii hea...

 

Tundub, et neljapäevad hakkavad olema mu lemmikud.

Erasmus ja muu

Ja ongi sügis jõudnud ka siia, Viinimaale (Maile väljend :D). Paar päeva tagasi läks ilm nii külmaks, et otsisin oma talvemantli välja ja nüüd käingi sellega...ma ei tea, mis päris-talvel saab... Aga selline tunne on, et sügis jäigi vahele, sest siin olid kolm nädalat suvesoojad ilmad (paljud ütlesid, et see on Viinis tegelikult ebatavaline, et oktoobris nii soojad ilmad on. Hispaanlased käisid siin veel hiljuti ujumas... ).

Päeval sajab nüüd vihma ja täna ostsin endale ka mütsi. Siin on tõesti külm! Brrrrrrr.

Kuna vahepeal ühtegi blogisissekannet ei olnud, siis püüan selle nädala kuidagi kokku võtta.

ESMASPÄEV. Kool algas juba kell kaheksa, aineks kujutav kunst, aga ma ei kahetse, et selle aine võtsin. Õppejõud oli väga tore, ta arvutiga oli midagi valesti, niiet plaanitud pildimaterjal jäi nägemata, aga selle eest tegi ta meiega linnas väikse ekskursiooni, kus tutvustas erinevaid hooneid ja rääkis ajaloost (muidugi kõigest aru ei saanud, aga huvitav oli ikkagi). Naljakas oli kohalike tudengitega seda tundi kuulata, kui õppejõud rääkimise käigus mainib, et seda maja te teate ja selle ajalugu peaks teile ka tuttav olema. (Mulle polnud ükski maja tuttav). 

TEISIPÄEV. Ainukeseks aineks sel päeval oli reformpedagoogika (samal ajal oli võimalik veel võtta meediapedagoogika ja vaba-aja veetmise pedagoogika). Aitäh Kaile, kes seda ainet soovitas. See on tõesti huvitav: räägitakse erinevatest alternatiivpedagoogikasuundadest ja hästi palju on pildimaterjali. Kui õppejõud küsib, kas küsimusi on, siis enamasti ikka on. Ja see meeldis mulle ka, et tudengid seletavad üksteisele, mida üks või teine pedagoogiline võte tähendab (nt Montessori materjalid).

Ja olidki selleks nädalaks mu koolitunnid läbi...

Teisipäeva õhtul tähistasime meie erasmuse ainukese soomlanna, Mirja sünnipäeva. Sel puhul kutsus Mirja meid ühte kohalikku, vägagi austriapärasesse söögikohta (vb trahter on õige sõna) Heuriger Ruprecht. Meil on üks buddy, kes armastab üle kõige maailmas süüa ja kes (omast arust) teab kõiki parimaid toidukohti siin Viinis. Temalt Mirja sünnipäeva pidamise koha kohta nõu küsiski. Kahjuks pidime nii toidus kui teeninduses pettuma. Kuna hinnad olid väga kõrged, siis otsustasime buffet leti kasuks. Ma ei tea, natuke odavam kogu see eine tuli, aga mitte oluliselt (maksma pidime iga väikse tellimuse eest eraldi.) Kahjuks polnud aga söök mitte midagi erilist, pealegi soojendati toite mikros. Nagu pubides ikka... Ja teenindus oli ka kohutav: naine leti taga muudkui: Järgmine, järgmine, mis sa tahad? Lauateenindus oli ka alla igasugust arvestust, sest kelner püüdis mingit väga imelikku nalja teha umbes väänates sõnu, aga kuna kõik olid erasmuslased ja austria dialekt on midagi muud kui hoch Deutsch, siis oli raske sellele huumorisoonele pihta saada. Tippi see mees igaljuhul meilt ei saanud. AGA Mirja oli ilus ja särav ja tore, et ta seda õhtut kõigi meiega jagada tahtis.
Aga natuke nalja sai ikkagi. Meie kõrvallauas olid umbes 80aastased paarikesed ja nad laulsid ja mängisid akordioni. Ja üks mees võis vabalt olla ooperilaulja, sest tal oli ikka veel väga kõrge ja kõlav hääl. Muidugi ei jäetud juhust kasutamata ja keegi palus neil ka Mirjale laulda! Tüdrukud, ma tahtsin seda filmida (kahjuks ei filminud) -  see kõik oli ikka echt-österreichisch!
Väike fotomeenutus sellest õhtust.

 Hehe...eest: tšehhi tüdrukud, siis eestlane ja venelane ja seejärel sünnipäevalaps!


KOLMAPÄEV. Kui Eestis tähistati sel päeval õpetajate päeva, siis meie läksime Locosse karaoke-õhtule. Kuna see klubi on nii tilluke ja tudengeid, nagu ikka palju, siis oli see klubi väga ü l e r a h v a s t a t u d. Kõik said kaasa laulda igihaljaid hitte Roxette`st Nirvaanani, aga see edasi-tagasi siblimine jookidega ja ülikitsad olud pole ikka üldse minu teema. Rääkimata joogijärjekorrast, kuhu võiski jääda... Pärast läksime edasi Ride clubi, mis meeldib mulle oluliselt rohkem, parem muusika ja ilusam ka:D Kreeklastega oli tore, ainult et kui minnakse mingi grupiga välja, kus kõik räägivad ainult, seekord siis kreeka keelt, siis on veidi autsaideri tunne. Mitte midagi aru ei saa. Jälle. Aga kreeklannad on muidu väga muhedad: kogu aeg kutsuvad kampa ja ei jäta niisama ripakile ka. Hoolivad. Sama saab öelda ka tšehhi tüdrukute kohta.

Siis kui klubis mitte-midagi-ütlev-muusika peale pandi, oli aeg kodu poole minna. Jalutasin siis metroojaama ja ootasin. Natuke kõhe oli üksinda metroojaamas (mis toimub? miks siin kedagi ei ole?) Ja siis hakkas koitma: tööpäevadel metrood mingil ajal enam ei sõida.... Njahh, ei tulnud kohe selle peale. Õnneks metroo ikkagi tuli, aga päris sinna, kuhu mul vaja minna, ta ei viinud. Metroojaamas sain tuttavaks ühe hästi vahva jaapanlasega, kes oli ka erasmuslane. Ta küsis kus on selle metroo lõpp-peatus ja siis sõitsimegi lõpp-peatuseni välja. Kuna lõpp-peatus oli enne mulle vajalikku Alser Strasset, siis pidime mõned peatused jala minema. Alguses mõtlesin küll, et nüüd ei jõuagi koju, aga tegelikult pole nende peatuste vahed midagi nii suured. Ja õnneks ma ei olnud üksi. Koja (vähemalt nime hääldus on selline) pakkus, et lähme selles suunas. Mina oma sisemise GPSga oleks muidugi vastupidises suunas läinud... Aga õigepea jõudsimegi juba trammipeatusesse, mis tuli ka mulle tuttav ette. Juhuu! Ja iga päevaga jääb Viin aina väiksemaks...

NELJAPÄEV on koolipraktika ja trennipäev (juheidiralla!). Sain teada oma koolipraktika juhendaja ja selle, et praktikat teen neljanda klassiga. Niiet päris suured tegelased. Ma olen neljandale loodusõpetust andnud (eelmine aasta), aga nüüd saksa keeles... mhmh, ootan ja kardan ja ootan väga. Aga kool, kuhu lähen praktikat tegema asub veel kaugemal kui mu ülikoolihoone... Kohe nii kaugel, et ei mahtunudki linnakaardile ära...Fine. Tuleb siis vist juba kell 5 ärgata, et 8ks kooli jõuda... Aga pole hullu, praktika on ainult 1 kord nädalas seal kõige kaugemas nurgas.

Nüüd natuke trennijuttu. Neljapäeval käisin siis esimest korda siin AfroTantsus ja teate, treener oli veel ilusam, kui pildi peal! Päriselt ka, terve tund vaatasin ja imetlesin ja muigasin. Endal hakkas ka juba imelik.. esimeses reas ka. Aga ta lihtsalt oli nii kena ja laheda olemisega, nagu sulašokolaad, Dominikaani Vabariigist. Ja trenn oli ka super. Tundsin juba alguses et olen 100% õiges kohas. Pool trennist tegime traditsioonilist afrot, teine pool kuulus afro latiinole. Muah, super, kahju, et tund nii ruttu otsa sai. Ainult ühest asjast ma ei saanud aru, MIKS siin nii vähe osalejaid oli?? Meid võis kokku olla 20, saali aga mahtunuks ka 40 inimest... Pealegi ei ole siin üldse tähtis kindla koordinatsiooni meeldejätmine. Liigutused on ülilihtsad ja hea rütmitundega saab kõik lihtsalt selgeks ja muusikasse tantsitud. Kuna ka TYSKis alles eelmisest aastast hakati seda õpetama, siis küllap on see nii uus asi, et sellest eriti ei teata. Aga, nagu Jimenez ütles, siis enamuse tantsustiilide juured pärinevad Aafrikast: salsa, reggaeton (mmm) jm. Palavalt soovitan, ka Elina teeb seda väga hästi.
Aa, sellest tahtsin ka veel rääkida, et mitte keegi ei kontrollinud, kas ma olen trenni eest maksnud ja kas mul trennikaart on. Läksin, nagu ikka, go with the flow, eeskõndivate trennikottide järgi ja olingi ülesleidnud õige maja. Lihtsalt lähed sisse, vahetad riided (trennikapi valid ise, iga ukse ees juba on võti, nagu ka Tartus Tähtveres ja vb mõnes muus klubis veel. Mitte nii, et vaheta õhus riideid, sest kaks kappi on üksteise peal). Ei mingit võtmesaamise järjekorda ega eelnevat igaks tunniks registreerimist. Mugav! Siin ON hea elada.


REEDE õhtul toimus üks järjekordne Erasmuse pidu, sedapuhku Eschenbach Palais. Kõlab ahvatlevalt? Tegelikult...Mäletate kooli aulat ja koolidiskosid? No midagi niisugust oli seal palees. Tahtis olla klubi moodi, aga mida pole seda pole ja diskokuul laes ei muuda ka väga asja.. Aga lõbus oli sellegipoolest. Sain tuttavaks ühe Moskvast pärit, Kanadas töötanud ja nüüd Viinis õppiva magistrandiga. Terve õhtu tegime shotte ja nautsime halba muusikat. Vähemalt ei pidanud ma kellelegi selgitama, kus Eesti asub. Üldse kõige esimesena sain tuttavaks ühe soomlasega, kes nii armsasti naeratas ja "Oo, sa oled Eestist!" hüüdis. (Kõik inimesed olid sildistatud nime ja päritolumaaga.)
Kui me pärast ligi pooletunnist palee ees järjekorras ootamist ja siis sissesaamist ning erasmuslaste nägemist, kes välja tulid, sest sees oli igav (wtf, aga me olime juba sissepääsu eest maksnud) Georgianaga arutasime, et enam ei lähe mitte ühelegi erasmuse peole, siis pärast sõime kõik oma sõnad ära. Ikka lähme, kunagi ei tea. Samas ei saagi loota, et dj ainult Sinu soovilugusid mängib... Ja mul oli päriselt ka väga lõbus.

Kuna pildimaterjali seekord napib, siis saadan Teile, kallikesed Eestis, ühe erilise armastuskirja.
Siin see on!

 

Coco Chanel on öelnud: Vanus ei kaitse armastuse eest, küll aga armastus vanuse eest.

Senikaua aga kui ilmad on nii nagu nad on, nautige šokolaadi. Kui ei suuda Kalevi sortide vahel valida, võtke Milka!

Ja püsige soojas!

NB! Meil juba köetakse:D

Kirbuturg, Prater ja pikk muuseumiöö

 Reedel oli linnas kirbuturg ja me mõtlesime ka mõne erasmuslasega sealt läbi käia. Mind just huvitas, kuidas on laat Austria moodi. Asju oli palju rohkem, süüa palju suuremates kogustes, rohkem tänavamuusikuid ja tänav võis olla 1 km pikk! Hauka laat kahvatub selle kõrval. Igaljuhul lõpuni me ei jõudnudki, sest päike paistis lagipähe ja väsimus tegi oma töö. Oh seda rahvamassi! Go with the flow või muidu oled .... ei leiagi õiget sõna.

Mida me seal nägime?

 Kaunist keraamikat.

Palju juustu.

 See retro-kolmekas oli nii vinge, aga ma ei tea, kas ka müüa.

 See antiik-trükimasin oleks justkui "Murtud lilledest"  (Jim Jarmusch, 2005) võetud. Imetlesin päris pikalt ja mõttes kerisin uuesti seda filmi...mmmmmmmmmmm See antiigikoht oligi mu lemmik, jäin päris pikalt asju imetlema, kas tõesti kunagi neid kasutatigi. Oleksin mitme asja kohta ka müüjalt küsinud, aga nagunii nad vuristavad nii kiiresti, et ma peaks ainult noogutama. Igaljuhul niipalju ma sain aru, et kui ma tõesti oleks soovinud Marilin Monroe pilti oma seinale osta, siis oleksin selle 50 € asemel 25 € saanud. Ma tõesti oleks selle mustvalge foto (1mx1m) ostnud, kui oleks teadnud, kuhu see riputada... Ühikaseinale just naela ei löö...

 Anni! Su juustel on veel kasvamisruumi. Natuke.

Muidugi teid huvitab, mis ma siis kirbukalt ostsin...

................................................................süüa loomulikult :D Mix pakotas. India toit.
Kuna ma olen kõigesööja (nagu Georgianagi, meie nali: me ei pea poes kunagi küsima üksteiselt, kas sa seda sööd?), siis see maitses väga hästi. Vürtsikas, teistmoodi, aga maitsev.

Siin me siis istusime ja lõunatasime.

Õhtul käisime Georgianaga Prateris. Ei saa öelda, et see on linnajagu. Lihtsalt metroo peatub Prateris. Seal on ostukeskusi, kindlasti midagi veel ja lõbustuspark. Seal lõbustuspargis siis õhtu veetsimegi...

 Nägin ära Riesenrad `i, mis juba kuu aega mu desktoppi ehtis:D Aga sellega sõitma ei läinud, sest Georgiana arvates oli mõttetu maksta 12€ üliaeglase sõidu eest kapslis, kui 5 € eest saab sõita sellega (all).

 Praterturm - see lennutas inimesed otse taevasse, keerutas neid seal ja tõi tagasi maa peale. Tuul võttis pisara silma, aga muidu oli superkogemus. Alguses olid muidugi käed märjad ja kõhus lõi õõnsaks, aga mu kõike näinud ja palju kogenud Georgiana (ta oli enamus atraktsioonidega Prateris ja Euroopa pargis Saksamaal sõitnud, ja ma ei kujuta ette, millega ta peaks sõitma, et tal kõhus õõnsaks lööks) ütles, et see polegi nii kiire ja on üks romantilisemaid. Pärast piletiostu ma ikka närvitsesin "Ma ei tea, kas ma ikka julgen....." Georgiana: "Aga sa näed kogu Viini!" "Ma ikkagi ei tea..." "Aga see ei ole ju midagi ja sa näed tervet Viini" "Mmmma ei julge ikka..." "Aga, mis sa siis teed, kui lapsed tahavad Praterisse tulla?" Ja siis olidki meie turvarihmad kinni ja sõit algas! Tagasi maa peale jõudes ma veel naljatasin, et "noch ein Mal (veel üks kord)" Ja see kena turvamees olekski meid teist korda ka veel sõitma jätnud, kuid külm hakkas... Ja ma nägingi tervet Viini!

Näete, kui õnnelik ma pärast olin!

Aa, ja selle hõlsti ostsin ka turult. Kodus näitan.

Laupäeval oli pikk-pikk muuseumiöö. See juhtub võib-olla 1 v 2 korda aastas, et ühe piletiga saab külastada kõiki Austria muuseume. Ühe öö jooksul kella 6st õhtul 1ni öösel. Pilet maksab muidu 11€, aga erasmuslased said 5€. 

Kuidas nüüd öelda: mul oli eeltöö totaalselt tegemata ehk siis ma ei olnud välja valinud ühtegi kindlat muuseumi, mida kindlasti tahaks näha. Teadsin vaid, et tahan Klimti näha. Muu võib ka olemata olla. Kahjuks  ka teised erasmuslased olid segaduses kui me saime väikse, aga paksu muuseumiraamatukese. Meil oli valida 660 muuseumi seast, neist 113 Viinis. Oeh... Pika öö jooksul jõudsime külastada 4 muuseumi.

 Muuseumikvartal. Pikk öö võib alata! Siit algas ka meie muuseumituur.

 Nägingi Klimti ära! Gustav Klimt "Medicine". Tegemist oli küll reproga, aga ikkagi. Ja seda esimeses muuseumis. Leopold Museum.

 Gustav Klimt. Elu ja surm. Muuseas Klimt on austerlane;)

Klimti kõige kuulsam ja minu teada maailma üldse kõige kallim teos - Suudlus- asub Belvedere muuseumis. (Kõige kallim kullakihi tõttu.) Küll ma selle ka veel ära näen;)

 Mõnikord oli vaade huvitavam.... Mona, Nike ja Julie.

 Dina Kuhn. Mis te arvate, mis võis olla selle keraamilise teose pealkiri? Hirv ja puu. Ei midagi keerulist.

Muuseumid on nii kavalasti külastajate jaoks tehtud, et kõigepealt sa käid kõik need korrused ja erinevad tasandid läbi ja siis suundud kunstipoodi, kust võis leida kõikvõimalikul kujul Klimti (postkaardid, märkmikud, pastakad, kruusid, magnetid, pabersalvrätid jms) ja teiste kunstnike töid tarbeesemete peal. Aga mulle jäid silma kõik need 9 jänest. Ja kui ma oleks rikas ja mul oleks neid kuhugi panna, siis ma oleks ostnud kõik need jänesed ära. Need jänesed on tegelikult Albrecht Düreri maali järgi Otto .... tehtud (kahjuks kunstniku nime ei mäleta ja netist ka ei leidnud). Aga võis arvata, et see "Feldhase" oli Albertina muuseumi kõige hinnalisem teos. Aastast 1502. Just sellepärast oleks ma ka need 9 jänest ostnud. 

Albertina muuseum oli väga suursugune. Albertina reklaamis end kui Monet`st Picassoni. Monet ei näinud, küll aga Picassot. Ei midagi erilist. Silmad ja käed läbisegi, katkised pillid ja muu. Aga "Vahemere maastiku" isegi ostaks. Kööki näiteks. 

Suursugususe juurde tagasi tulles: Albertinas on suursugune ülemine korrus, kus saab käia toast tuppa ja imetleda nt rokokood ja barokki ja muud. Kullasära ja antiik. Magamistuba, kirjutamistuba, elutuba....... Kahjuks ei teinud ma ühtegi pilti...see kullasära pimestas mind ja seal oli nii palav.....

Tõeliselt feil olid aga kaks muuseumi, kuhu sattusime täiesti juhuslikult. Ühes sai imetleda valget ja halli seina (ja leida mingit sügavat mõtet). See oli mingi visuaalse kunsti muuseum. Ja teises ootasime 1,5 tundi seistes(!), et näha ühte helendavat tähte taevas ja seda mõneks sekundiks (kaua sa ikka suudad jõllitada tavalist valguskera, mis pealegi polnud just väga palju suurendatud). Niiet ühesõnaga feil. Ja me olime nii pettunud.

Aga Mona kuulas ootajate saalis veidi tarka juttu ja siis tuli tagasi ja haris meid;) see oli lõbus. Ja ma õppisin selgeks ühe lause, kuidas jätta meelde planeetide järjekord: "Mein Vater Erklärt (Maa on sks keeles Erde, muu peaks olema sama, mis eesti keeles) Jedes Samstag Neue Planeten (see oli siis kui Mona veel koolis käis ja Pluto kuulus ka Päikesesüsteemi)". Aga koos kannatasime seal järjekorras ja kui alla tulime siis ainult 2 tüdrukut küsisid, kuidas meeldis ja me ütlesime, et mõttetu on passida. Nad olid tänulikud. Oleksin tegelikult kõigile seal järjekorras öelnud, et tehke oma paari tunni muuseumiööga pigem midagi kasulikumat, aga mis ütleja mina olen...

Öösel koju jõudes ja Georgianaga muljeid vahetades, sain teada, et ta käis nt liblikamuuseumis (ainult et liblikad magasid ja tiivad olid suletud), kommimuuseumis (ta tõi mulle ka komme!!!), tekstiilimuuseumis ja kuskil veel. Sai palju tasuta nänni ja tal oli ka mida vaadata (Denise oli kodus eeltööd teinud.) Tegelikult on muuseumid lahedad, sisustavad kenasti aega ja on õpetavad. OLEKS ma ka eeltööd teinud või OLEKS ma vähemalt teadnud, et midagi niisugust üldse olemas on siin, siis me oleks ka läinud nt šokolaadi-, martsipani-,  klouni-, raha-, muusika-, paberi-, kella-, kinga-, võlukunstimuuseumisse. Hommikul meie suures ühisköögis kuulsin, et ühes muuseumis on olemas veel terve kollektsioon sexmachine... Nojah, järgmine kord...

Ja homme hüppangi kool-kodu-trenn-söögipood rongile.

Tervitused Eestisse!