Erasmus ja muu

Ja ongi sügis jõudnud ka siia, Viinimaale (Maile väljend :D). Paar päeva tagasi läks ilm nii külmaks, et otsisin oma talvemantli välja ja nüüd käingi sellega...ma ei tea, mis päris-talvel saab... Aga selline tunne on, et sügis jäigi vahele, sest siin olid kolm nädalat suvesoojad ilmad (paljud ütlesid, et see on Viinis tegelikult ebatavaline, et oktoobris nii soojad ilmad on. Hispaanlased käisid siin veel hiljuti ujumas... ).

Päeval sajab nüüd vihma ja täna ostsin endale ka mütsi. Siin on tõesti külm! Brrrrrrr.

Kuna vahepeal ühtegi blogisissekannet ei olnud, siis püüan selle nädala kuidagi kokku võtta.

ESMASPÄEV. Kool algas juba kell kaheksa, aineks kujutav kunst, aga ma ei kahetse, et selle aine võtsin. Õppejõud oli väga tore, ta arvutiga oli midagi valesti, niiet plaanitud pildimaterjal jäi nägemata, aga selle eest tegi ta meiega linnas väikse ekskursiooni, kus tutvustas erinevaid hooneid ja rääkis ajaloost (muidugi kõigest aru ei saanud, aga huvitav oli ikkagi). Naljakas oli kohalike tudengitega seda tundi kuulata, kui õppejõud rääkimise käigus mainib, et seda maja te teate ja selle ajalugu peaks teile ka tuttav olema. (Mulle polnud ükski maja tuttav). 

TEISIPÄEV. Ainukeseks aineks sel päeval oli reformpedagoogika (samal ajal oli võimalik veel võtta meediapedagoogika ja vaba-aja veetmise pedagoogika). Aitäh Kaile, kes seda ainet soovitas. See on tõesti huvitav: räägitakse erinevatest alternatiivpedagoogikasuundadest ja hästi palju on pildimaterjali. Kui õppejõud küsib, kas küsimusi on, siis enamasti ikka on. Ja see meeldis mulle ka, et tudengid seletavad üksteisele, mida üks või teine pedagoogiline võte tähendab (nt Montessori materjalid).

Ja olidki selleks nädalaks mu koolitunnid läbi...

Teisipäeva õhtul tähistasime meie erasmuse ainukese soomlanna, Mirja sünnipäeva. Sel puhul kutsus Mirja meid ühte kohalikku, vägagi austriapärasesse söögikohta (vb trahter on õige sõna) Heuriger Ruprecht. Meil on üks buddy, kes armastab üle kõige maailmas süüa ja kes (omast arust) teab kõiki parimaid toidukohti siin Viinis. Temalt Mirja sünnipäeva pidamise koha kohta nõu küsiski. Kahjuks pidime nii toidus kui teeninduses pettuma. Kuna hinnad olid väga kõrged, siis otsustasime buffet leti kasuks. Ma ei tea, natuke odavam kogu see eine tuli, aga mitte oluliselt (maksma pidime iga väikse tellimuse eest eraldi.) Kahjuks polnud aga söök mitte midagi erilist, pealegi soojendati toite mikros. Nagu pubides ikka... Ja teenindus oli ka kohutav: naine leti taga muudkui: Järgmine, järgmine, mis sa tahad? Lauateenindus oli ka alla igasugust arvestust, sest kelner püüdis mingit väga imelikku nalja teha umbes väänates sõnu, aga kuna kõik olid erasmuslased ja austria dialekt on midagi muud kui hoch Deutsch, siis oli raske sellele huumorisoonele pihta saada. Tippi see mees igaljuhul meilt ei saanud. AGA Mirja oli ilus ja särav ja tore, et ta seda õhtut kõigi meiega jagada tahtis.
Aga natuke nalja sai ikkagi. Meie kõrvallauas olid umbes 80aastased paarikesed ja nad laulsid ja mängisid akordioni. Ja üks mees võis vabalt olla ooperilaulja, sest tal oli ikka veel väga kõrge ja kõlav hääl. Muidugi ei jäetud juhust kasutamata ja keegi palus neil ka Mirjale laulda! Tüdrukud, ma tahtsin seda filmida (kahjuks ei filminud) -  see kõik oli ikka echt-österreichisch!
Väike fotomeenutus sellest õhtust.

 Hehe...eest: tšehhi tüdrukud, siis eestlane ja venelane ja seejärel sünnipäevalaps!


KOLMAPÄEV. Kui Eestis tähistati sel päeval õpetajate päeva, siis meie läksime Locosse karaoke-õhtule. Kuna see klubi on nii tilluke ja tudengeid, nagu ikka palju, siis oli see klubi väga ü l e r a h v a s t a t u d. Kõik said kaasa laulda igihaljaid hitte Roxette`st Nirvaanani, aga see edasi-tagasi siblimine jookidega ja ülikitsad olud pole ikka üldse minu teema. Rääkimata joogijärjekorrast, kuhu võiski jääda... Pärast läksime edasi Ride clubi, mis meeldib mulle oluliselt rohkem, parem muusika ja ilusam ka:D Kreeklastega oli tore, ainult et kui minnakse mingi grupiga välja, kus kõik räägivad ainult, seekord siis kreeka keelt, siis on veidi autsaideri tunne. Mitte midagi aru ei saa. Jälle. Aga kreeklannad on muidu väga muhedad: kogu aeg kutsuvad kampa ja ei jäta niisama ripakile ka. Hoolivad. Sama saab öelda ka tšehhi tüdrukute kohta.

Siis kui klubis mitte-midagi-ütlev-muusika peale pandi, oli aeg kodu poole minna. Jalutasin siis metroojaama ja ootasin. Natuke kõhe oli üksinda metroojaamas (mis toimub? miks siin kedagi ei ole?) Ja siis hakkas koitma: tööpäevadel metrood mingil ajal enam ei sõida.... Njahh, ei tulnud kohe selle peale. Õnneks metroo ikkagi tuli, aga päris sinna, kuhu mul vaja minna, ta ei viinud. Metroojaamas sain tuttavaks ühe hästi vahva jaapanlasega, kes oli ka erasmuslane. Ta küsis kus on selle metroo lõpp-peatus ja siis sõitsimegi lõpp-peatuseni välja. Kuna lõpp-peatus oli enne mulle vajalikku Alser Strasset, siis pidime mõned peatused jala minema. Alguses mõtlesin küll, et nüüd ei jõuagi koju, aga tegelikult pole nende peatuste vahed midagi nii suured. Ja õnneks ma ei olnud üksi. Koja (vähemalt nime hääldus on selline) pakkus, et lähme selles suunas. Mina oma sisemise GPSga oleks muidugi vastupidises suunas läinud... Aga õigepea jõudsimegi juba trammipeatusesse, mis tuli ka mulle tuttav ette. Juhuu! Ja iga päevaga jääb Viin aina väiksemaks...

NELJAPÄEV on koolipraktika ja trennipäev (juheidiralla!). Sain teada oma koolipraktika juhendaja ja selle, et praktikat teen neljanda klassiga. Niiet päris suured tegelased. Ma olen neljandale loodusõpetust andnud (eelmine aasta), aga nüüd saksa keeles... mhmh, ootan ja kardan ja ootan väga. Aga kool, kuhu lähen praktikat tegema asub veel kaugemal kui mu ülikoolihoone... Kohe nii kaugel, et ei mahtunudki linnakaardile ära...Fine. Tuleb siis vist juba kell 5 ärgata, et 8ks kooli jõuda... Aga pole hullu, praktika on ainult 1 kord nädalas seal kõige kaugemas nurgas.

Nüüd natuke trennijuttu. Neljapäeval käisin siis esimest korda siin AfroTantsus ja teate, treener oli veel ilusam, kui pildi peal! Päriselt ka, terve tund vaatasin ja imetlesin ja muigasin. Endal hakkas ka juba imelik.. esimeses reas ka. Aga ta lihtsalt oli nii kena ja laheda olemisega, nagu sulašokolaad, Dominikaani Vabariigist. Ja trenn oli ka super. Tundsin juba alguses et olen 100% õiges kohas. Pool trennist tegime traditsioonilist afrot, teine pool kuulus afro latiinole. Muah, super, kahju, et tund nii ruttu otsa sai. Ainult ühest asjast ma ei saanud aru, MIKS siin nii vähe osalejaid oli?? Meid võis kokku olla 20, saali aga mahtunuks ka 40 inimest... Pealegi ei ole siin üldse tähtis kindla koordinatsiooni meeldejätmine. Liigutused on ülilihtsad ja hea rütmitundega saab kõik lihtsalt selgeks ja muusikasse tantsitud. Kuna ka TYSKis alles eelmisest aastast hakati seda õpetama, siis küllap on see nii uus asi, et sellest eriti ei teata. Aga, nagu Jimenez ütles, siis enamuse tantsustiilide juured pärinevad Aafrikast: salsa, reggaeton (mmm) jm. Palavalt soovitan, ka Elina teeb seda väga hästi.
Aa, sellest tahtsin ka veel rääkida, et mitte keegi ei kontrollinud, kas ma olen trenni eest maksnud ja kas mul trennikaart on. Läksin, nagu ikka, go with the flow, eeskõndivate trennikottide järgi ja olingi ülesleidnud õige maja. Lihtsalt lähed sisse, vahetad riided (trennikapi valid ise, iga ukse ees juba on võti, nagu ka Tartus Tähtveres ja vb mõnes muus klubis veel. Mitte nii, et vaheta õhus riideid, sest kaks kappi on üksteise peal). Ei mingit võtmesaamise järjekorda ega eelnevat igaks tunniks registreerimist. Mugav! Siin ON hea elada.


REEDE õhtul toimus üks järjekordne Erasmuse pidu, sedapuhku Eschenbach Palais. Kõlab ahvatlevalt? Tegelikult...Mäletate kooli aulat ja koolidiskosid? No midagi niisugust oli seal palees. Tahtis olla klubi moodi, aga mida pole seda pole ja diskokuul laes ei muuda ka väga asja.. Aga lõbus oli sellegipoolest. Sain tuttavaks ühe Moskvast pärit, Kanadas töötanud ja nüüd Viinis õppiva magistrandiga. Terve õhtu tegime shotte ja nautsime halba muusikat. Vähemalt ei pidanud ma kellelegi selgitama, kus Eesti asub. Üldse kõige esimesena sain tuttavaks ühe soomlasega, kes nii armsasti naeratas ja "Oo, sa oled Eestist!" hüüdis. (Kõik inimesed olid sildistatud nime ja päritolumaaga.)
Kui me pärast ligi pooletunnist palee ees järjekorras ootamist ja siis sissesaamist ning erasmuslaste nägemist, kes välja tulid, sest sees oli igav (wtf, aga me olime juba sissepääsu eest maksnud) Georgianaga arutasime, et enam ei lähe mitte ühelegi erasmuse peole, siis pärast sõime kõik oma sõnad ära. Ikka lähme, kunagi ei tea. Samas ei saagi loota, et dj ainult Sinu soovilugusid mängib... Ja mul oli päriselt ka väga lõbus.

Kuna pildimaterjali seekord napib, siis saadan Teile, kallikesed Eestis, ühe erilise armastuskirja.
Siin see on!

 

Coco Chanel on öelnud: Vanus ei kaitse armastuse eest, küll aga armastus vanuse eest.

Senikaua aga kui ilmad on nii nagu nad on, nautige šokolaadi. Kui ei suuda Kalevi sortide vahel valida, võtke Milka!

Ja püsige soojas!

NB! Meil juba köetakse:D