Esmaspäeval algas minu hommik juba kl 6, et 7 liikuma hakata ja 8 koolis olla. Aga ikkagi liigub äratuskell muudkui edasi ja nagu keegi suruks voodisse... Aga Bildnerische Erziehung on väga huvitav: professor on väga tore, seletab alati rahuliku häälega ja laseb kaua pilte vaadata. Sain palju inspiratsiooni, kuidas tundi sissejuhatada, lapsi teema juurde juhatada ja üldse huvitavalt asja seletada... Ja me saime ka käelist tegevust :D Segasime pigmendipulbrit liimainega klaasil ja kandsime värvi pintsliga paberile. Lihtsalt käesoojenduseks. Võis olla ka abstraktne pilt. Ja tund aega saime harjutada :D Sellepärast tasub see esmaspäevane ärkamine ära.
Saksakeelekursus meeldib mulle ka, olgugi et paljudele õpetaja ei meeldi. Mulle meeldib. Esmaspäeval mängime läbi televisoonidebati. Meie teemaks on `Kas toitumise muutmine aitab säästa keskkonda?´ Mina olen rollimängus restoranipidaja. Tõotab tulla huvitav:D Mul juba kõik argumendid valmis mõeldud, miks ikkagi on kasulik liha süüa. Ja pühapäeval teeme peaproovi.
Teisipäeval oli reformpedagoogika. Ma nägin elus esimest korda Montessori materjale. Õppejõud demonstreeris Montessori kuubikuid, millega harjutatakse lapsi juba lasteaias ja millega on võimalik tuletada ruut- ja kuupvõrrandi reeglit (!). Ma ainult jõllitasin. Üks väga tähtis asi, mis meelde jäi ja mida ma kõigi tulevaste õpetajatega jagada tahaksin: Vale on reegel ette sööta ja siis lasta see pähe tuupida ja nõuda selle rakendamist ülesannete lahendamisel (olgu selleks siis keeletund, matemaatika või loodusõpetus). Ma tean, et võib-olla te teate seda, AGA kordamine on tarkuse ema ja ikkagi kipuvad õpetajad seda mõttetera ignoreerima. ("Siin on reegel, nüüd peaks teil ju lihtne olema seda ülesannet lahendada...") Kuhu jääb arusaamine? Mida siis teha? Õige oleks tuua võimalikult palju häid näiteid ja lasta lastel äratundmisele jõuda õpitu seaduspärasuses. Et need näited on millegi poolest sarnased ja alles siis saabki sõnastada reegli.
Mult on küsitud, et kas loengutest ikka aru ka saan? Kusjuures saan ja paljud asjad tulevad muidugi tuttavad ka ette, aga võiks öelda isegi, et paremini saan aru, sest tunnitempo on aeglane, alati on võimalus küsida küsimusi ja korraga seletatakse vähe materjali (less is more!). Kuigi, kui me rühmatööd tegime ja lihtsalt ideid välja pakkuma pidime, siis mu rühmakaaslased muudkui tulistasid ja ma püüdsin ka midagi kirja saada. Ja ühe idee pakkusin ka välja, mida õppejõud kommenteeris ja parandas ja tähtsaks pidas. Vähemalt sain omalt poolt ka midagi lisada. Üldse ma konspekteerin palju, mõtteid liigub nii palju ja saksa keeles on vinge kirjutada. Õppejõud ka muheles kui mu konspekti vaatas... Mu esimene reaktsioon muidugi, et nüüd kirjutasin midagi naljakat ja valesti... :D
Teisipäeval vaatasime filmi ja õppejõud siis katkestas kui midagi eriti tähtsat oli vaja meelde jätta või üle rääkida. Ja hea, et ma olin korralikult aju-sõnavara õppinud, sest videos seletas üks teadlane, kuidas õpitu ikkagi ajus salvestub ja mis aitab paremini asju meelde jätta (või miks ühed asjad salvestuvad kergemini kui teised). Kusjuures koolis õpitust jääb tulevikus meelde vaid ligikaudu 10 %...
Teisipäeva õhtul läksime Volksgartenisse (klubi) koos trobikonna majandusteaduskonna tudengitega. Lihtsalt niisama, sest oli teada, et kolmapäev on vaba. 26. oktoobril tähistas Austria oma rahvuspüha. Sel päeval tööle minema ei pea ja parlamenti oodatakse linnakodanikke ekskursioonile. Parlamenti ei jõudnud, kuulasin terve päratlõuna hoopis eesti mussi ja mõtlesin välja esitlust Eestist.
Neljapäeval oli jälle praktikapäev. Saime teha hommikuvõimlemist, tantsida Lady Gaga järgi ja Uno kaarte mängida lastega. Ja Marilia ja Kostas kirjutasid terve kreeka tähestiku tahvlile. Ja siis said lapsed oma nime kreeka tähtedega kirjutada. Kahjuks J-tähte kreeka tähestikus pole, seega on mu nimi Ianna või Ioanna. Ha, schön! Mõne nädala pärast teen kordamise tunni Eestist ka, vähemalt mõtteid on palju. Vahepeal aga käime koos algklassiga põhikoolis ja vaatame nende elu-olu. Ja ikka ma imestan, kuidas sel õpetajal niipalju energiat, tahet ja lusti jätkub. Nii tore on alati klassis olla, mis siis et vahepeal ta ikka käratab ka. Aga kõik lapsed ongi tal peopesal ja neil silmad säravad. Mõni tund on täis liikumist ja õpetaja laseb end vedada ka spontaansetel otsustel. Sel õpetajal on tõesti väga hea tunnetus ja lapsed tulevad kergelt kõigega kaasa. Tema vanuselt ma tahaks samasugune olla, päriselt ka. Ta ON nii inspireeriv!
Täna olin ma esimest korda pärast afrot ka dead meet. Kui te arvate, et mis see vehkimine ikka ära ei ole, siis teha ühte harjutust palju-palju kordi ja siis veel suuremalt ja siis lähme veel keerulisemaks, oeh. AGA see trenn on ülihea rasvapõletustrenn. Kuigi korduste arv on suur, siis igavaks ei lähe, sest muusika on väga mõnus/inspireeriv/erinev ja Jimenez lisab ikka iga kord midagi juurde. Ning iga korraga süveneb veendumus, et aafriklastel on ikka mingid teised rütmigeenid, vähemalt kui vaadata tervet seda kampa peeglist mööda tantsimas... Aga treener on ikka sama ilus ja kui ma saaksin siis võtaksin ta Eestisse kaasa :D
Homme lähme ekskursioonile. Matkama. Natuke väljaspoole Viini. MMM, ootan täiega. Georgiana laenas oma veekindlat Rossignoli jakki homseks :D (Mu piiratud karderoob...) Aga täiega tahaks matkata ja loodan, et tuleb palju ilusaid vaateid ja saab trenni ja nalja, sest terve erasmuse grupp läheb korraga :D Eks ma siis pärast jagan jälle muljeid ja vb saab pilti ka tehtud.
Seni aga võite kuulata, mida minagi kuulan :D
Bruno mängis ükspäev terve õhtu nonstop :D Liisile.
No comments:
Post a Comment