Belvedere ja tähed

Kätte on jõudnud neljapäev - minu vaieldamatu lemmikpäev, sest see on praktika-, trenni- ja nüüdsest ka blogipäev (et reedel midagi lugeda oleks). Ja täna tundsin ma ennast õnnelikuna... nii et pisarad voolasid mööda nägu ja, mis siis, et Viin on praegu hall ja päike ei paista, hoidsin käes midagi väga sooja ja südamlikku. Oma kullakallitelt inimestelt Eestist. 720 g armastust.

Pühapäeval käisime Juliega kinos. Karl Markovicsi sotsiaalrealism ja debüütfilm "Atmen" (Hingamine). Kõikjal metroojaamades jooksid mitu nädalat reklaamid, et Gartenbaukinos juba esimesel nädalal vaatajarekordeid purustanud film ja osaleb mainekatel festivalidel, kandideerib ka austria parima võõrkeelse filmi Oscarile veebruaris jne. Sealt see huvi tuli ja nii me kinno lõpuks läksimegi.  Ja te teate mu armastust festivalifilmide vastu. Ja see ON festivalifilm. Grossartig. Besonders wertvoll. Kahjuks ei saanud dialoogidest midagi aru, sest see oli austria-saksakeelne ja väga kiire kõnega.
Näide, mis ma youtube kommentaarist leidsin:

"wos is, host na nie a nogade gseng?" (austria)
"was ist? hast du noch nie eine nackte gesehen?" (saksa)

Ja keegi veel küsis, et kas see film ka saksa keelde sünkroniseeritakse...

Nii ma nautisin pildiilu, mis ühel hetkel täiesti ootamatult otsa sai, nagu head filmid ikka. Pärast filmivaatamist oli kohtumine režissööriga, kus sai esitada küsimusi ja kuulata tema nägemust oma filmist. Saal oli mõnusalt rahvast täis ja küsimusi tuli voolavalt. Miks filmi nimi oli `Hingamine` sain ka vastuse. Nii mulle meeldib kinos käia.

Kuna need kaks nädalat on vaba aega olnud meeletult, sest ülikool poleks ikka nagu veel alanud, siis mängin mõnuga turisti. Kaart näpus ja uusi vaatamisväärsusi avastama. Selline tunne nagu ikka veel oleks puhkusel. Hea uudis on see, et külmetus hakkab vaikselt järele andma: nohu juba nagu polekski ja hääl on tagasi!

Nii me kolmapäeval käisimegi Juliega Belvederes. Tegime ülipika jalutuskäigu ja, nagu ikka, klõpsisime pilte. Belvedere kunstimuuseumi sisse ei läinud, teinekord võib-olla (tähendab kindlasti, sest seal on Klimt), aga mis ma ikka pikalt seletan, vaadake parem pilte!

 Karlskirche. Teel Belvederesse.

 On võimas. 

See on kui kõlakoda. Kas panete tähele nende metallkonstruktsioonide sisse peidetud kõlareid? 

Kõik pildistasid. Meie Juliega ka.

Ja lõpuks leidsime Belvedere. See on kunstimuuseum meeletult suure pargiga. Üks Viini peamisi vaatamisväärsusi.

 Oberes Belvedere reklaamib end kui `Just as close as a kiss` (Mäletate Klimti `Suudlust`? Siin ta on.)

Ülemise ja alumise Belvedere vaheline aed.

Ja see vaade linnale...

ei mahu ühele peopesale.

XXX

Natuke päikest ja ilm ei olnud üldse nii külm.

Ja siis pärast Belvederet rääkis Julie, et sai ühikast ühe kirja, et peab jälle midagi maksma. Ja soovitas mul ka postkasti kontrollida... Ma kontrollin posti u 1 kord nädalas ja maksuteate asemel leidsin hoopis saadetise sedeli. Kuna kolmapäeva õhtul oli hilja sellele järgi minna (aga oi kuidas ma kibelesin), siis läksin neljapäeval otse pärast koolipraktikat postkontorisse oma pakile järele. Ja Tüdrukud, see oli ikka ülimalt armas teist. Mul tõega pisarad voolasid ja muidugi tegin ma paki juba tänaval lahti. Nii isiklik ja armas! Ja te uurisite ka mu aadressi järgi, kusjuures mu vanemadki ei tea seda vist... Selle imelise kunstiteose jaoks lähen nüüd raami ostma :D Paki sisust niipalju, et ma sain hunniku komme, mida Georgiana ja Isabelaga jagasin. Sest te teate ju, et mulle meeldib jagada, pealegi ei tahtnud ma üksi kommi süüa. Mis te arvate, mis ma täna õhtusöögiks tegin? Ja seal oli veel midagi, mida ma ikka ja jälle loen ja imetlen. Aitäh Teile! Uskumatu, et sõprus võib nii imeliselt tugev olla. Ja uskumatu, kui vähe on vaja, et olla õnnelik.

Pühendusega Teile, kes Te igatsete mind Eestis. Minagi igatsen Teid!

Minu tähed on alati kõige säravamad ja Teist paremaid ma ei tea. 

Ikka ja jälle ma imestan, kuidas mul vedanud on...