Peaaegu wiener

Nüüd on siis kõik asjad siin Viinis korda aetud, mis lasevad mul ennast peaaegu viinlasena tunda.

 Pangakaardi sain kolmapäeval kätte ja seekord oli mul ka Christopherile küsimusi netiülekande kohta. Ta oli väga rõõmus ja aitas mul selle ülekande ära lõpetada. Tegelikult oligi imelihtne nagu ta lubas, aga ikkagi jäin natuke hätta. (Chritopher on mu panganõustaja, üliabivalmis ja ta väga ootas, et mul juba esimesel kohtumisel küsimusi oleks, aga siis tundsin ma ennast väga targana ja arvasin et saan kõigega ise kodus hakkama.) Kui muidu saab austria söögikohtade teenindust hinnata keskmiseks või halvaks, siis pangateenindus oli suurepärane. Küsiti, kas soovin midagi juua ja üldse on alati rõõm Christopheri näha. Aa ja panganänni jagas ka. Aga mida ma nüüd kahe päevikuga peale hakkan??? 

Ja austria mobiilinr on mul ka nüüd kasutusel. Kui keegi väga arvab, et soovib mu häält kuulda, siis võib nr küsida. Aga EMT nr ka ikkagi jääb, kuigi ööpäevaringselt on sees ainult austria nr (ühe telefoni rõõmud). Siin lihtsalt ei saa teisiti, kunagi ei tea, kas ma jään hiljaks või missuguse metroo väljapääsu ees me täpselt kohtuma pidimegi.. Lisaks hulgaliselt uusi sõpru, kes kogu aeg teevad midagi ja kutsuvad ka kaasa. Ja Georgianalt on ka lihtsam küsida, et kas piima ja leiba on vaja veel osta või sa juba ostsid jne. 

Leidsin teiste blogidest ja Fb-st pilte, mis on tehtud veel siis kui ilmad olid ilusad ja me tihedamalt erasmuslastega koos midagi tegime. 

Nüüd on kuidagi suhtlemine väga grupipõhiseks läinud: need, kes võtavad samu kursuseid, kes elavad koos ja muidugi rahvustepõhiselt. Õnneks on telefonid ja muidugi FB on suurim ühenduslüli. 

Ja mina olen kodune, sest külmetus niitis niimoodi jalust, et välja kohe üldse ei taha. Ja terve nädalavahetus on veel ees... Ja nii halenaljakas kui telefon heliseb....naera või nuta, aga mul lihtsalt ei ole häält, millega rääkida. Ja nohu on meeletu. Ja mu silmade ees on ainult need meeletud meepurgid, mis meil keldris on. Võrus. Siin ei ole mesi üldse see.... Värv ja maitse enam-vähem, aga kurgus ei krudise ja see paneb toimes kahtlema... Ja aaloemett igatsen ka, see teeks ühe ööga imet. Aga mida pole, seda pole. Eile keetis Alex mulle sibulateed! Mhmh, ma tean, mida te mõtlete, et elu sees ei jooks midagi sellist. Aga ma olen terveks saamise nimel ikka kõigeks valmis ja usute või ei, see maitses suurepäraselt! Keedetud sibul pole midagi hullu ja see leotis oli hoopis teistsuguse maitsega, niiet poleks arvanudki, et sibulast. Sisse segasin natuke mett ja nii me Alexiga nautisime seda (tema jõi profülaktika mõttes). 

Ühisköögi suur pluss ongi see, et olen juurde saanud palju tutvusi ja leidnud sealt juba mitu-mitu sõpra :D Ikka küsitakse kooli kohta ja üks slovakk tahab kogu aeg teada, kuna mul ikkagi praktika algab, kas ma olen juba algkoolis käinud jne, hästi armas on. Eile istus üks india juurtega sakslane minuga laua taga ja lobisesime seni kuni ma olin oma söömise lõpetanud ja nõud ka ära pesnud :D Ükspäev aitasid kohalikud tüdrukud mul kodutööd teha, nad sattusid mu saksakeelekursuse töövihikust nii vaimustusse, et muudkui lehitsesid ja imestasid. Ja kontrollisid üksteise teadmisi. Kodune ülesanne eeldaski seda, et ma suhtleksin kohalikega ja küsiksin pildi järgi kohalikke kuulsusi. Nüüd ma tean ka, kes on Viini linnapea jne. Nad on juba avastanud ka mu patsipunumise kire ja väga vaimustuses sellest. Ja minu sõnavara muudkui areneb :D

Kui tavaliselt öeldakse, et vastandid tõmbuvad, siis kolmapäev ja köögikoosolek tõestas midagi muud. Nimelt kuna kogu vestlus toimus saksa keeles ja põhiliselt nende vahel, kes seda ka väga hästi oskavad, siis paratamatult jäi palju infot saamata ja kui hakati hääletama, mis nõusid, masinaid ja muud kööki vaja on juurde osta, andsin ma alla. Köögiriistade sõnavara peab veel õppima ja see tegelikult ei puuduta ka mind nii väga, elan ju siin ainult neli kuud. Muidu on siin nii, et igale korrusele on ühika poolt antud veidi raha, mida siis eestkõnelejal on õigus köögi jaoks kasutada. Ja tavaliselt korraldatakse selle raha eest ka pidusid. Ja, mis te arvate, kes seda koosolekut juhtis??? Kõige vaiksem poiss, keda ma üldse köögis näinud olen. Vaga vesi, sügav põhi... Aa, selle vastandite tõmbumise juurde tagasi... sain tuttavaks ühe brasiillannaga, kes ei räägi sõnagi saksa keelt ja kes on siin seoses ühe projektiga. Ta on muidu väga jutukas, sest tal ei ole siin veel eriti sõpru ja ei hakkagi olema kursakaaslasi (ta suhtleb projektis ainult oma juhendajaga). Ja tal oli üleeile sünnipäev! Täitsa kurb ju. Mingi päev lähme kindlasti välja ja tähistame tema 20. sünnipäeva. Aga ta ise on väga sõbralik ja me siis lobisesime samal ajal muudest asjadest, kui teised arutasid köögi tulevikuplaanidest. Minu esimene brasiillannast sõbranna! Ja siin on veel üks naine Tšiilist, kes tuli Euuroopasse puhkama ja vennale külla ja nüüd elab meie residentsis. Mõni aeg. Keegi mainiski, et see aasta on siin, 5. korrusel, kõige rahvusvahelisem seltskond üldse. 

Eile oli mul esimene praktikapäev algkoolis ja ma olen siiani väga vaimustatud. Ja juba sain kallisid... Väga armas õpetaja ja lapsed. Üldse ei võõristanud mind ja nad olid väga rõõmsad, kui kuulsid, et tulen samast riigist, kust Kaigi. Tundus, et nad teadsid Eestist juba päris palju ja oli näha, et Kaiga oli neil väga tore. Minuga koos olid klassis veel Kostas ja Marilia Kreekast, niiet seekord saavad lapsed rohkem teada ka Kreeka eluolust ja kultuurist. Kai on minu eest suure töö ära teinud ja ma pean nüüd välja mõtlema, mida neile veel Eestist rääkida. 

Nagu ma juba mainisin, siis klass oli ülitore ja ma üldse ei kahetse, et hommikul kl 5.40 üles tõusin. 6.50 hakkasin kodust liikuma ja siis nägi minu kodutänav välja selline. Ilus, kas pole? 

Tunni aja pärast olingi koolis ja õnneks kohalejõudmisega mingeid probleeme polnud, sest olin koolitee juba teisipäeval läbi sõitnud. Kostas ja Marilia aga mitte ja neil võttis päris pikalt aega, et tundi jõuda. Esimest kahte tundi nad ei näinudki... Millest on kahju, sest siis tund ei hakka kellaga, õpetaja teeb nendega erinevaid aineid ja tunni pikkus on enam-vähem 45 minutit. Kuna õpetaja integreerib kõiki aineid kokku, siis oli üldse raske aru saada, mis tund nüüd parasjagu käsil on. Kui ma küsisin tunniplaani kohta, siis õpetaja andis mulle lahterdatud paberi, kuhu oli tehtud vaid mõni märge (liikumistund, käsitöö, religioon) ja ülejäänud lahtrid olid tühjad. Aga see polegi kõige tähtsam. Rõõm oli näha, et siin õpilased väga tahavad õppida ja teevad meelsasti ka koduseid ülesandeid. Super ju! Ja õpetaja pakub neile nii palju: „See on mu hobi ja ma saan selle eest ka palka.” Mõtleks kõik õpetajad nii, oleks ka meil rohkem õnnelikke lapsi...

Koolis läks aeg väga kiiresti ja ma tõesti nautisin seda aega. Õpetaja ütles juba alguses, et ma võin kõike vaadata ja mööda klassi jalutada. Nii kodune oli olla. Teistmoodi kui Eestis ja mulle meeldis siin kuidagi rohkem.

Mis natuke hämmastas oli see, et neil ei ole õpikuid. Ja nad on juba 4. klass. Kogu päeva vältel said nad palju joonistada ja meisterdada. Aga raamatutarkust on ju ka vaja... Ja teine asi: neil ei ole sööklat, millest on ikka meeletult kahju :( Möödus esimesed pool tundi ja nad hakkasid juba kodust kaasa võetud võileibu sööma. Ja nad sõid terve päeva vältel, ainult mitte tunni ajal. Teinekord tulen ma veel varem üles ja teen ka endale võileiva kaasa...

Ja õhtul oli trenn. Nagu iga neljapäev. Ja  iga korraga naudin seda rohkem. Viimasena tantsisime Aventura järgi. Ja see kummitab mind siiani. Nii hea...

 

Tundub, et neljapäevad hakkavad olema mu lemmikud.