Ma ei teagi kust alustada, juba neli päeva on siin Viinis oldud, aga kuna minust sõltumatutel põhjustel ei saanud varem mingeid sissekandeid teha (netti polnud), siis pean ma nüüd kõike meenutama hakkama...
Kõigepealt aitäh kõigile, kes esmaspäeva õhtu ja pool ööd minuga olid. See oli minu jaoks väga tähtis. Ja suur-suur aitäh nende armsate kingituste eest, kõik olid väga vajalikud. NB! Magus kraam on enamjaolt otsas juba tänaseks;)
Eestis ja Riias polnudki väga raske, aga kui Viinis maanduma hakkasime, siis oli küll kõhe, et ma olengi juba kohal. Kõige lähedasemad teavad kuidas mu süda on kogu aeg selle reisi taktis tuksunud...vähemalt pool aastat. Ma tõesti olen seda niiiiiiii väga tahtnud ja nüüd ongi see käes. Viin ja neli kuud eemal kõigest. See lihtsalt kõik tundub nii õige. Peale kõige ma armastan lendamist! Aga vihkan ootamist... ja oodata tuli päris palju. Aga hea raamat aitab alati hädast välja. Seekord siis Sofi Oksanen "Puhastus". Eriline, kordumatu, iga lk on lugemist väärt...mmm.
Viini kohale jõudes vaheldus pilvitu taevas sajuste pilvedega ja lennujaamas tibutas mõnusalt. Lennujaamas ootas mind Anja - kolmanda kursuse õpetajatudeng, ülilahke ja abivalmis ja sõbralik. Tema juhatas mind ühikani ja üldse rääkis hästi palju Viinist, liiklusest ja elustolust. Ta kiitis mu ühika asukohta, mis pidi olema üks linna parimaid, sest asub täpselt Viini südames. Aga tegelikult väga vahet pole kus sa elad, siin lihtsalt on nii hea transpordivõrk. Ma pole siiamaani Tallinna liiklust selgeks saanud ja üksi olen ma Tallinnas totaalselt lost (jah, ikka veel), aga siin on kõik nii loogiline, päriselt ka. Kõik on inimeste jaoks väga mugavaks ja lihtsaks tehtud. Aa, Anja oli ka esimene inimene, keda ma Viinis teadsin. Tänaseks tean juba 6 inimest - Anja, Georgiana, Denise, Michel, Herr Bauer ja kaks minu kursuslast, keda kohtasin ülikoolis - Jose Manuel ja Marta!! Jehuu, ma ei ole päris üksi!!! Aga jah, muidu ma polnud Viinis varem käinud ja ühtegi tuttavat mul siin polnud. Aga Anja oli väga sõbralik, aitas mind igatpidi ja vastas muudkui mu küsimustele. Ta oli ka mu ühika võtme ära võtnud, et ma ikka samal päeval ühikasse saaksin, sest siin ei istu keegi valvelauas 24/7 nagu Eestis - Frau Vrana on ainult paar tundi kättesaadav.
Aga nii kui ma ühikasse jõudsin, siis pea padjale ja tuttu, isegi kohver jäi sel päeval lahti pakkimata. Jah, ma magasin esimese päeva Viinis maha... ja ma vist tean ka nüüd, mida tähendab emotsionaalne väsimus...kuigi see sõna on ikkagi nii naljakas.
Omaette peatükk on mu toanaaber. Teda saab ainult ülivõrdes kirjeldada. Georgiana on üliilus, ülitark ja ülisõbralik ja ta oli üliõnnelik, et ta toanaabri sai!!!! ja mina olen üliõnnelik, et ma sellise kullatükiga koos elama hakkan. Ta on mind nii palju aidanud ja mu sisseelamise väga palju kergemaks teinud. Temaga koos ei pea ma kaarti vaatamagi, igale poole ta oskab minna ja üldse ta orienteerub siin väga hästi. Ja tänu temale pole mul ka mingit hirmu valesti sõitmise või muu seesuguse ees. Ta jagab minuga kõike, meil saab mõnikord ikka kõvasti nalja ja temaga ELU ON LILL!!! Tegelt ka, ta tegi kaks õhtut järjest süüa, sest mul on kohanemisperiood ja seal suures ühisköögis tunnen ma end ikka eriti kobalt. Aa, Georgiana on 19 ja ta tuli siia Viini Ülikooli kolmeks järgnevaks aastaks rahvusvahelist ettevõtlust õppima. Niiet väga tark ja asjalik ja ilu on talle ikka kuhjaga antud! Ja arvake ära, kes on ta isiklik juuksur:P I love hair!!
See, et Viin on ilus, selles saab veenduda kui vaadata neid pilte siin blogis või lihtsalt googeldada. Kogu Viin on kui üks suur vanalinn... Ja siin on soe, tõsiselt soe, 20 kraadi ja päike on viimased päevad palavalt paistnud, T-särk ja paljad sääred on veel täitsa ok. Anja lubas Viini lennujaamas, et läheb soojaks ja ta ei valetanud:D Kuna ma pakkisin enamasti sooje riideid kaasa, siis suviste riiete jaoks väga ruumi ei jätkunud, aga mõne kleidi oleks võinud ikka kaasa võtta... siiamaani ainuke asi, mida kahetsen:)
Kuigi esimese õhtu magasin maha, siis ülejäänud päevad on päris tegusad olnud. Kolmapäeva õhtul olime ühes teises ühikas Doonau kaldal ja veinitasime Georgiana sõbranna ja mõnede nende tuttavatega. Georgiana on pärit Rumeeniast ja ka tema ei teadnud alguses siit Viinist kedagi, aga siin elab ja õpib Georgiana kinnitusel väga palju rumeenlasi ja nad hoiavad päris hästi kokku. Denise aitas Georgianal siin sisse elada ja Georgiana omakorda mul. Paratamatult tuleb meelde see ütlus, mis ühtlasi aitab maailmal ikka headuses püsida, et polegi tähtis, et sa hea heategijale tagasi peegeldaksid, vaid kui sina teed kellelegi head, siis tema aitab kedagi teist ja nii tulebki hea ikkagi ringiga tagasi. Aga selle veiniõhtu juurde tagasi tulles, siis väga lõbus ei olnud: kogu ülejäänud seltskond olid rumeenlased ja ma olin siis ainuke, kes keelt ei osanud. Kogu jutt oli rumeenia keeles ja mitte midagi aru ei saanud, AGA vein oli hea. Loomulikult oleks neil väga ebamugav saksa keeles või inglise keeles ainult minu pärast suhelda, sest, kes mind tunnevad, teavad, et võõras seltskonnas ei räägi ma üldiselt sõnagi, see selleks. Aga muidu ilusad ja toredad inimesed ja nende jaoks oli naljakas, et ma tulen Eestist, arvatavasti nad ikka üldse ei jaganud, kus see Eesti asub.
Üldse ma olen siin omajagu eksootiline, skandinaavia blond. Parimad palad seoses Eestiga: Kas Eesti asub kusagil Läti ja Leedu vahel või veel rohkem põhjas? Üks poiss rääkis teisele, et ta (mina) on pärit Eestist ja räägib islandi keelt (tõlkes: Sie ist aus Estland und spricht isländisch. Saksa keeles kõlavad Estland ja Island sarnaselt, ja pigem teatakse Islandi). Ok, Eesti on väike.
Eile oli ühikaga tutvumise õhtu. Christian maalis kõik puust ja punaseks, kus miski asub ja kuidas kõik toimib. Isegi seda näitas, kuidas prügikasti kaas lahti käib:P Väga emotsionaalne kutt ja kuna ta rääkis väga tugeva saksa aktsendiga inglise keelt lisaks veel kehakeel, siis me saime ikka Georgianaga kõvasti naerda :D Meil on ühikas väike jõusaal ja saun!!! Aga jõusaalid pole mind kunagi tõmmanud ja saun on segasaun, niiet ma ei tea, pole just suurimad ahvatlused. Muidu meenutab ühikas väga Birxi ühikat, just see osa, et köök on korruse peale. Aga mulle meeldib, teistmoodi kui neis ühikates, kus ma Eestis elanud olen.
Kogu see kohanemisperiood on nii vinge, juba ainuüksi sellepärast tasub reisida, see tunne, et sa veel kõike ei tea on super..
Igatsen oma Eesti tüdrukuid ja Jakobit. Musid-kallid Teile!
Bis bald!
No comments:
Post a Comment